1989

Vormid ja muu väline klants üle vaadatud, algas tõsisem õppeperiood.

Istume taas juba tuntud tegevuse juures. Ajame pähe sõduri kohustusi, järjekordset rivilaulu ja muud säärast kosmeetilist jura. Väljas kulgeme endiselt rivis ja nüüd juba ka lauluga. Peksame kõigest jõust jalgu vastu maad, kisame täiest kõrist ideoloogilisest patriotismist nõretavaid salme või siis teeme ka kiiremaid jooksusamme. Kõik vastavalt sellele, kuidas juhendaval seerul parajasti tuju on.

Над полями необъятными,
Над речными перекатами,
Над разрывами гранатными,
Песня ласточкой летит...

Hommik algab poole seitsmest ja nii nüüd jääbki. Kohe välja territooriumi rookima või kui lund pole, siis jooksma ning pärast kindla ringi läbimist platsile võimlema. Neil hulludel siin on lausa oma võimlemisharjutused välja mõeldud. Igasugused naljakad liigutused, mida seeru rivi ees ette näitab ja siis peame kõik seda ühes rütmis kaasa tegema. Terve polguga. Ka see programm tuleb nüüd kiiresti selgeks õppida. Plats näeb siis välja nagu oleks sattunud kuskile suurele võimlemispeole või Moskva olümpiamängude avamisele. Sünkrooni saamisega läheb kindlasti veel aega. Pasunakoor mängib ja puha – vägev värk kokkuvõttes, aga äärmiselt ajuvaba. Samasugust karjadebiilsust kohtasin ka kunagi ammu-ammu Artekis, kui õnnestus seal üks vahetus veeta.

Peale hommikusööki toimus platsil rivistus ja õppeperioodi algus kuulutatigi välja. 
Hiljem marssisime polügoonile, kus tutvustati relvi ja riistu, millega tegelema hakkame. Hirmus vaene värk. Puha vana tehnika, mitte midagi uut ega kaasaegset. Enamus rauakola pärit kuue-seitsmekümnendatest või veelgi vanemast ajast. Pähe tekib tahes-tahtmata kummaline mõte, et kas selle rauaga siis sõda võidetigi...
Elektroonika piirdub lampidel põhineva tehnikaga. Räägivad, et pidavat transistoritest ja pooljuhtidest kindlam olema, kannatab tuumaplahvatusel tekkiva elektromagnetlaine läbilöögi välja samal ajal, kui jänkide oma känkraks kärssab. No ei tea mina, mida peale tuumalööki üldse enam teha saaks, kellele või millele peale iseenda võiks loota, kui seda relvastust ja korda siin näen. Kõik puha väline klants, sisu üles blufitud.

Kodunt saadud sokid kästi minema visata ja nohusalv võeti ka ära. Ravimid öeldi asuvat san.tšastis (laatsaretis) ja haigete koht olla samuti seal. Sitt enesetunne ei saagi niimoodi kuskilt otsast paremaks minna, kui kogu aeg ainult juurde külmetad ja kõik su kodused ravivahendid ära nullitakse!
Talvine vorm anti viimase riviülevaatuse eelõhtul kätte. Öösel õmblesime pagunid-värgid peale, kiiremad mehed jõudsid mõne tunnikese magadagi. A ega see riietus hebšikust suurt asisem pole. Jutt on küll, et poolvillasest kangast (П/Ш - полушерстяная), aga tuule laseb kõik läbi.

On neljanda jaanuari hommik ja täna on plaanis harjutada õppehäiret. Juba mitmendat korda poeme vooditesse, "ärkame" ja rullime seejärel omad madratsid koos voodipesuga kokku ning tormame kasarmust välja rivistusele. Aeg klõpsab kinni ja kõik kordub jälle otsast peale, sest seerud ei jää toimunuga rahule.
Lõpuks, kui kõik on end higist läbimärjaks tormanud ja mingisugune tulemus sellega saavutatud, kära vaibub...

Tegelikult oli mind täna keegi küsimas käinud ja pidin viibima selle kammaijaa asemel hoopis kuskil neljanda divisjoni komandöri jutul, aga näe, häire harjutamine oli tähtsam ja ei lubatud minna. Värdjakari! Ma ju tean, et sinna otsitakse autojuhte ja kindlasti taheti kontrollida teadmisi, et kas sobin, aga läks nüüd jälle nii nagu läks. Kuradima kahju on.

Uus päev algabki tõsisema häirestsenaariumi läbimängimisega.
Ärkame kiirelt, keerame madratsid rulli, haarame kaasa gaasimaskid ja suundume kilomeeter eemal asuva autopargi väravate ette. Kolonni lõppjaam asub nende väravate taga meie garaažiboksi uste ees, kuhu edasiste juhiste saamiseks kogunema peame. Mulle jääbki selgusetuks, mis need edasised juhised on, sest siitmaalt algab riiklik saladus...
Õhtupoole on tervis täiega persses. Päevane metsa all gaasimaskide katsetamisega kaasnenud põlvini lumes jooksmine, sealsamas roomamisharjutuste tegemine ja autopargi territooriumil lauslörtsis sulpamine on jalgadele uued villid meisterdanud. Eelmised on mädanema hakanud. Parema käe pöidlal on veel lisaks hommikusest äratusest raudvoodi vedrult saadud sügav haav, mis samuti peatse mädanemise tundemärke ilmutab. Kõige hullemas seisus on kael, kuhu üleöö tekkinud vistrikulaadne asjandus päeval enesest pidevalt märku andis. Nüüd on olukord juba selline, et valu on laiali kandunud, muutunud väljakannatamatuks, õlad tinarasked, pead pöörata ei saa ja lihaseid on vallutanud miskine eriskummaline tuimalt rõhuv raske tunne, mida elu sees varem kogenud pole. Justkui kannaksin turjal sangpommi, mida maha heita ei saa.
Pöördun seeru poole, aga see nähvab ülbelt, et kuna hommikul ma end san.tšasti minekuks kirja ei pannud, siis praegu pole midagi teha ja jääb üle oodata ainult homseni.
Õnneks saabub päris hilja õhtul kasarmusse meie vzvodi komandör, vanemleitnant, kellele tervisemure kurtma tõttan. See vaatab mu kaela ja käseb kubrikusse maha istuda, ise tormab aga seersanti otsima ja komandörile helistama.
Lõpuks lähme koos tollesama seeruga, kes mind enne pikalt persse saatis, otse patarei komandörist vana majoritaadi juurde ning too, vaatanud omakorda mu kaela, sõimab seerul näo täis, et "Kus sa kurat enne selle võitlejaga olid, asi on tõsine!" - ja kamandab meid mõlemaid viivitamatult san.tšasti.