Санчасть ehk laatsaret

Laatsaretis võtab mind vastu nooruke leitnant. Uks suletakse ja seeru jääb koridori peale ootama.

Kuulab sell mu kurtmise ära, et kael ja turi valutavad ja on lisaks nii kanged, et pead enam keerata ei kannata ning annab mulle siis kraadiklaasi. 39,7 kraadi! Kisun kuidagi jakikaeluse lahti, et leitjohha saaks kaelal olevat vistrikku paremini näha ja siis kõlab tema suust asjalikult - "отравление крови" – veremürgitus. Siniroosad triibud pidavat kahele poole õlgadesse juba teed rajama. Küsib veel, et kas lähen ise kasarmusse oma asjadele järele või saab need keegi mulle siia tuua, sest kaugele ta mind sellise diagnoosiga kõndida ei luba ja edaspidine saatus selgub homme hommikul. Ööseks pean kindlasti jääma laatsaretti.
Kraban kasarmust pesemisajad ja kirjaploki, teatan sõpradele, et olen nüüd mõned päevad surnud ja kui neil on midagi pakilist teatada, siis leiavad mind san.tšastist või kalmistult.
Leitnandihakatisest velsker paneb kummikindad kätte, haarab skalpelli ja asub operatsiooni teostama ehk siis lõikab selle kaelale tekkinud asjanduse lahti ning peale mädaseguse vere eemaldamist määrib haisva višnjevski salviga kõik sisse ja plaasterdab kinni. Seejärel käseb tagumiku paljaks kiskuda ja lajatab süstlaga keresse annuse penitsilliini. Vaatab ka mu pöidlahaava üle, pigistab, puhastab ja seegi saab salvimähise. Lõpuks võetakse kõik mu soldatiriided hoiule, saan vastu mingisuguse halati ja maandun vabale kohale haigete palatis.

Nüüd olen siis surnud. Aga surnut ei lasta kaua mängida, sest öösel aetakse uuesti maast lahti ja valves olev õde tuleb veelkord süstima.
Hommikul on enesetunne endiselt nigel. Temperatuur on see-eest tublisti alanenud. 37 kraadi ning leitnant jääb nähtuga rahule ja teatab, et hospitali õnneks asja pole, kalmistule veel vähem. Pean jääma mõneks ajaks lihtsalt voodisse, kosuma ja korralikult sööma ning lisavitamiine saama, sest kannatan alatoitumusest tingitud kurnatuse all. No loogiline – kui sul sööklas supi ja prae sissevohmimiseks viimaste nädalate jooksul ainult kaks minutit aega on antud ja see toit suuremalt jaolt vaid veest koosneb, siis mida siit oodata oligi...
Nüüd siis lesin, loen juba mitmendat korda kodunt saabunud kirju läbi, söön ja magan ning lasen lahkesti süstlaga neli korda päevas penitsilliini manustada. Haavade eest kantakse samuti hoolt. Ikka seesama višnjevski hais on kaaslaseks mis mind hetkeksi maha ei jäta. Vitamiinid-värgid ka lisaks nagu õiges haigemajas ette nähtud. Kõva värk kokkuvõttes.

Hea meel on teada, et Tallinn kirjutatakse nüüd vene keeles kahe "enniga". "Vremjast" ise nägin, sest telekat lastakse siin inimese moodi vaadata. Näeme muidki saateid peale kohustusliku õhtuprogrammi.
Süüa saab mehemoodi ja toitu kipub ülegi jääma. Ükspäev käis polgu komandör kontrollreidi teostamas. Röökis teenindava koosseisu peale nii mis kole ja peale seda seika juhatati meid õhtusöögiks hoopis eraldi tuppa, kus lauad kenasti valge linaga kaetud, igale matsile oma lusikas ja lauanugagi taldriku kõrvale asetatud. Kuninglik! Siiani sõime lihtsalt köögi eesruumis püstijalapeal - igaüks rabas, kust mida kätte sai, klaas tee jaoks näpati palatist ja lusikas pidi eelmisest söögikorrast enesega kaasas olema.

Peale minu on palatis veel üks Viljandi kutt. Algselt oli saanud Viljandisse dessanti teenima. Pärast vande andmist hakkas linnalubasid kasutama ja käis päris palju koduvahet. Vedas ikka hullumoodi. Siis kupatati siia punaste polku utšebkasse ja kevadel läheb tagasi. Sain temalt lugemiseks mõned "Noorused".
Huvitavat rahvast kohtab siin. Nägin esimest korda, kuidas kiirkirja kirjutatakse. Üks tüüp hooples sellega, teised ei uskunud, et niisugune asi üldse olemas on. Lasi endale suvalist teksti ja luuletusi ajalehest dikteerida ning luges siis kirjapandu ette. Lahe värk!

Peale paaripäevast kosumist on nüüd enesetunne ka juba parem. Kümme süsti olen kokku saanud. Täna on pühapäev. Pesime põrandat ja samal ajal jälgisime telkust "Hommikuposti". Need, kel palavikku pole, saadeti välja lund kühveldama. Mul sinna veel asja pole. Kerge palaviku viskab õhtuks endiselt üles. Ilmad õues on kevadised. Päike paistab ja räästad tilguvad, kuigi alles on jaanuari algus. See kõik tuletab kodu meelde. Hea vähemalt, et olen siinsamas, oma maale lähemal. Kuidagi kergem tundub niimoodi igatsust taluda. Teadmine, et sind on kodustel võimalik külastada, annab palju vaimujõudu juurde.

On üheksanda jaanuari hommik ja mind kirjutatakse san.tšastist välja.
Ootangi, et keegi tuleks ja tooks kasarmust riided, mis vahepeal sinna oli toimetatud. Patareist saabub päevnik pambuga, mis mulle mõeldud. Topin vormi selga, hüppan saabastesse, viskan ukselt palatis lesijaile lahkumisviipe ja suundun õue.
See tunne on võimas! Päike särab sügavsinises taevas ja väikestes saapakannaga lumme kraabitud kanalites vuliseb vesi – oo, mis õnnis heli mu kõrvadele! Kehas tunnen jälle seda jõudu, mis vahepeal minust lahkunud oli. Tekib tahtmine kuskile joosta, ainult joosta, nõrkemiseni, sest hetkel poleks kolme kilomeetri nende vene kirsadega täie pasaga läbilippamine vist mingisugune probleem. Viisteist annust süste kolme ja poole päeva jooksul on teinud tõelist imet, ma ei tunne ennast isegi enam ära. On mis on, mõtlen, aga meditsiin on siin vene sõjaväes tasemel. Kahtlemata.

 Vaade 2006. aastal minu kasarmuhoone teise korruse aknast.

San.tšasti ehk laatsareti maja. Oli endiselt otstarbekohaselt kasutusel aastal 2006.