Hurraaa, sinelid saabusid!



Ise ei saabunud, käisime laos järel. 
Kuni meeter-kaheksakümnestele vendadele olidki ainult õiged suurused saadaval. 
Ma tõsiselt imestan, kuidas praporil* on inimeste peale silma. Nagu rätsepa ateljees. Juba siis, kui he-beesid** kätte anti, suutis vana ilma igasuguste mõõtmisteta lihtsalt minu peale vaadates ulatada riiulist just täpselt sellises gabariidis vormi, mis nagu valatult selga sobis. Ainult jalanumbri pidin ise ütlema. Nüüd sineliga täpselt sama teema. Numbrid jooksevad paari kaupa – 44, 46, 48, 50 jne... Lisaks sisaldab iga suurus ka kasvu numbrit ühest neljani. 48-3 või 50-2 näiteks.
Jah, on küll mõningaid erandeid, kus lühemad jupi-jukud näevad ülemäära lötakates kalifeedes välja nagu klounid ja mütsid on pähe surutud nii, et kõrvalestad kahele poole lehvimas, kuid meie, eestlaste seas selline alaväärne väljanägemine üldjoontes puudub. Vaid üks kutt on nii lühike, et olles ometi saanud vaat' et kõige väiksema numbriga hebšiku, on see tal ikkagi nagu kott seljas.
Nüüd õmblesingi paguneid ja petlitsasid***. Nõela-niidi käeshoidmise vastu pole kunagi vastikust tundnud, aga see sineli materjal on kohati nii kuradima paks, et oleks tarvis sõrmkübarat, mida siin maailmas muidugi nähtavasti ei tunta. Nii peab minu istumise all oleva tabureti serv selle rolli ära täitma. Kõige lõpuks maalin klooriplöga sisse kastetud tikuga sisevoodrile kastikese, kuhu tuleb sellesama tiku otsaga joonistada oma sõjaväepiletis olev number ja teenimise alguse kuu. XII-88. Kuna kloor on spetsiaalselt selleks otstarbeks tehtud, siis sama asja kordan х/б pükste ja kuue ning mütsi ja saabaste kallal. 
- "Selle järgi on lihtsam pärast meie maiseid jäänuseid tuvastada", irvitame isekeskis.
Üldse oleks elu tükk maad kergem, kui pidevalt poleks puudust täiesti elementaarsetest asjadest. Nagu kasvõi lumetõrje riistad. Hommikul käisime lund lükkamas. Paljakäsi jälle. Õnneks palju tööd polnud ja neli tegid ära, teised vahtisid rivis pealt. Temperatuur on ka juba mõistlikum, läks sulale, nulli lähedane. Sellest hoolimata on eelmised käredad ilmad oma paha eesmärgi täitnud. Nohu möllab sajaga, nina kogu aeg tatine peas, aga õues marsime endiselt vaid pluuside väel ja paljakäsi. Eile saabus veidi täiendust ka, salk lätlasi. Nagu ristiks kaelas – ei oska nad ei marssida ega rivis käituda. Tänu neile piinatakse ka meid kauem, sest kui midagi sassi läheb, peame ju kõik koos kannatama, tormozte**** järel ootama.

Põrandat pestakse siin lisaks muudele kultuurilistele erisustele samuti omapäraselt. Magala voodite vahele jäävas pikas koridoris on maas linoleum. Meie patareile kuulub sellest pool kasarmu pikkust, ülejäänu on naabrite, neljandike oma. Linoleumil kõndida pole lubatud. Peame liikuma ainult selle kõrval, laudpõrandal. Nüüd saime siis seda küürida.
Mingi väga veidra ümmarguse harja***** alla käib tükk majapidamisseepi. Põrand kastetakse märjaks ja üks mees hakkab sellel harjaga intensiivselt nühkima nii, et vaht tekiks. Üks laud teise järel...
Tema taga tuleb teine, kelle ülesandeks on tapotška****** servaga tugevalt kraapides kogu vahu toimel liikumaläinud kõnts kokku tõmmata ja lõpuks lapi sisse koguda ning ämbrisse väänata. Pärast niisugust operatsiooni peab puit jääma lumivalge.
Kui tulemus pole piisavalt hea või hõõruja liiga vähe vahtu tekitas, sunnitakse kõike otsast peale kordama. Tõmmatakse saapakannaga veel äsjapuhastatud pinnale jäme must triip. Hea, et vastu kõrvu ei anta...
Miskised kolm-neli tundi mässasime seeru rõvedalt solvavate väljakarjutud märkuste najal eile tolle tüütu töö kallal. Nüüd on nii, et kui kirsa serva või -kandasid hooletult järel lohistada, jääb kõik põrandale näha. No mõni mees, eriti uued, ei oska kohe ilma kooserdamata korralikult kõndida! - Eks siis varsti küürime jälle...

Nõnda see elu tasapisi veereb...
Hommikul varakult välja lund lükkama, siis tagasi kasarmusse ja pessu. Seejärel sööma, millega koos peetakse ka riviharjutused maha. Mida paremini marssimine välja tuleb, seda rohkem söömiseks aega jääb, sest tavaliselt, kui kellelgi midagi sassi läheb või jalg piisavalt kõrgele ei tõuse, käratatakse kogu patarei seisma, ümberpöörd, joostes tagasi ja jälle kõik otsast peale.
Enamuse ajast veedame õppekorpuse klassiruumis pikkade laudade taga, kus meile määrustikutarkust pähe üritatakse ajada. Õpime vannet ja seeru loeb pidevalt ette ka sõduri kohustusi ja ees ootavaid karistusmäärasid, kui peaksime ühe või teise seaduse vastu eksima.
Need tunnid on suht lobedad, sest ei viitsita meiega seal eriti tegeleda. Viimasel ajal jagatakse tavaliselt Ustavid laiali, et sirvigu me neid ise. Mõnikord peab keegi ka midagi peast ette kandma, et mida ja kui palju meelde jäi, aga kuna see kõik on niikuinii prisjagaeelse******* aja täiteks välja mõeldud, siis õnneks eriti ei pahandata, kui vastust ei saada. Tavaliselt kirjutame hoopis kirja, või joonistame niisama paberile rõngaid. Tukkuja poole lendab aga ükskõik milline kättejuhtunud ese, kasvõi seeru saabas. Kui aga keegi ohvitseridest peaks sisse astuma, kamandab seeru või shaakalit esimesena märganu kõik püsti ja valvele, peale mida tuleb teha nägu, et käib kõva õppetöö. Seepärast ongi magamine või suure häälega lobisemine neis tundides rangelt soovituslikult keelatud. Muidu saavad seerud pizduleid ja eks siis kajastub see kõik ka meie käekäigus – käsuliin ülalt alla.
Ehk nagu üks seersant, pool aastat teeninu kellega kõige rohkem suhtlen, mulle omavahel olles seda kõike seletas, et "Шакалы выёбуют на нас, мы на вас, а вы в матрас"...

__________________________
* прапорщик - lipniku auaste. Ei olnud ta ei ohvitser ega ka sõdur. Tavaliselt täitis mingi abitöölise kohustust - laohoidja, söökla ülem, patarei vanem (teine ema sõduritele, kes hoolitses, et kõigil oleks kõik materiaalvajalik atribuutika olemas...), autopargis nt. kontrollpunkti ülem või tehnojärelvaataja jne... Kirjutamata reeglina hull joodik, väljaspool väeosa kõva pidutseja, kes lihtsalt kroonu vara kuskile maha parseldas ja sellest saadud raha läbi elas
** х/б - suvine välivorm (he-bee, hebšik), mis valmistatud puuvillakangast 
*** петлицы – kraenurkadel asuvad väeliigi märkide alused, lõkmed
**** тормоз - pidur
***** keemiavägedest tuntud pesuhari, Машка.
****** kasarmutes kasutusel olnud kõva tallaga tuhvlid, plätud.
******* присяга – tõotusvanne, enne mille andmist ei loetud kedagi veel päris ajateenijaks-sõduriks

 Kuulus Maška.

 Koos Märdiga detsembri keskel '88 viienda patarei kasarmus.
Värsked mehed, rihmad pingul, pandlad eeskujulikult neljanda-viienda nööbi vahel, kraehaagid kindlalt kinni. 
Kaelusest piilub õhuke, tööstuslikult valmistatud подшива ehk valge sisseõmmeldav kraeriba.
 Saapad läikimas, mütsid triikimata.
Ehk siis kogu see vormiline eksterjöör ideaalselt kajastamas blogi pealkirja.

Minaise. Suvel '88.
Pilt läks TPI sisseastumisdokumentidele. 
Tollest ettevõtmisest nagu eespoolt lugeda võis, asja ei saanudki.
Tagantjärele mõeldes oleks positiivse lahenduse korral mul '89. aastal alanud armee koondamise raames jäänudki vene sõjaväes käimata.
Tudengid, kel kool pooleli oli jäänud, saadeti koju ja koolipingist enam üliõpilasi mainitud aastal välja ei tõmmatud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tagasi rivis ja töö käib.

Prisjaga.