Juunimeeleolu 1988 ehk kõik pidi väga lihtne olema.

Vähemalt niisugust teadmist püüdis kõigisse kutsealustesse süstida Viljandi Sõjakomissariaadis töötav teise osakonna ülem, major Parman ja tema ülem, komissar Eenma.
Aga eks katsu siis kuidagi enesele seda lihtsust teadvustada kui aeg on kordades teisem, mil sinu eelkäijatel!
...Kui aastanumbriks on just see kõige murrangulisem hetk terve suure, uhke ja võitmatu NSVLiidu ajaloos.
...Kui enam ei ole totalitarismi sulatavad Hruštšovi kuue- ega ka vaikselt, aga sügavalt uinutavad Brežnevlikud seitsmekümnendadki mitte.
...Kui võimul on juba kolmandat aastat eesriiet avav reformimeelne Gorbatšov oma seltskonnaga, kes lõpuks ometi taibanud, et niimoodi enam elu jätkuda ei saa ja asunud riiki lükkama läänelikumale rajale. Käibele on ilmunud sõnad “гласность”, “самофинансирование” ja “хозрасчёт” *.
...Kui käes on lõpuks ometi aeg, mil ametlikult on antud täielik vaba voli eraettevõtlusele ja taibukamad inimesed ongi arglikult teinud algust iseseisvate äriühingutega – kooperatiividega.
...Kui aasta eest kaevati Eestimaa pööningutelt-keldritest aastakümneid seal hoolikalt varjul hoitud sini-must-valged rahvuslipud, et neid hirmu tundmata tänavail tuulutada.
...Ja kui lõppude-lõpuks ometi on kauaoodatud vabadus ja iseseisev Eesti Vabariik nii kuradima käega katsutavas kauguses, et kaks aastat oma sundaja sitsimine kuskil suure NLiidu kolkas tundub noore, keskkooli lõpetanud elluastuja jaoks täiesti mõttetu ja ebavajaliku ajaraiskamisena.

See ei ole enam nii lihtne! Vähemalt polnud minu, 17-aastase poisitati mõistuses.
Seda enam, et tänu avalikustamisele (гласность) hakkas ajakirjandusse, mis oli tol ajal vaata et ainsaks usutavaks ja lõuna-eestlasele vabalt kättesaadavaks infoallikaks, lekkima infot selle kohta, mis Nõukogude armees tegelikult toimub. Jah, uskumatu, aga nõndaviisi see oli, et Tartu rajoonilehes “Edasi” trükiti refereeringuna “Komsomolskaja Pravdas” ilmunud A.Sakalauskasega toimunud lugu “Juhtum erivagunis”. Hilinemisega, aga mingi positiivne märk oli ju seegi, tolle aja kohta (!).
Isegi mu teise suurde sõtta tervise jätnud vanaisa, kes varjamatult siiani oli avaldanud põlgust nahahoidjate suhtes, hakkas loetu põhjal kahtlema, kas tänasel ajal ajateenistusse minek on just see kõige õigem otsus.

https://ru.wikipedia.org/wiki/Дело_Сакалаускаса




_________________________________
*avalikustamine, isemajandamine, omafinantseerimine



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Prisjaga.

Kujutis
Viimane nädal utšebkas algas vähikäiguga. Esmaspäeva hommikul jäin väheke kauemaks kasarmusse pidama ja kamandati koos teiste kursantidega jälle juba läbikäidud radu tallama. Riiulitest haarasime õlale gaasimaskid ja relvaruumist juba tuttava AK ning padavai metsa alla taktikaharjutusi tegema. Vaheldumisi jooksmist, kõndimist, mahaviskumist ja roomamist. Seda kõike koos maskidega ja ilma. Ikka вспышка с лева, вспышка с права koos maski pähetõmbamisega kuni nõrkemiseni. Ime veel, et nende lontidega laulda ei kästud. Õhtupoole saime paradkad kätte ja õmblesin kohe ka pagunid-värgid külge. Tehti pilti kah. Liikluse kordamine edeneb jõudsalt. Lahendasime aparaatide taga teste, aga tuleb välja, et aparaadid on lollid. Valesti programmeeritud. Pakazuha värk järjekordselt – õppetööks neid kasutada ei kõlba ja nii jätkame juba vanal tuntud meetodil, pliiats ja paber, plussid ja miinused. Sõita oleme ka juba rohkem saanud. Peale polügooniteede selgekssaamist toodi meid maanteele ja asulat
Lisateave

Tagasi rivis ja töö käib.

Kujutis
Päevad tunduvad tänu asjalikumale tegevusele nüüd lühemad ja mõnes neis leiab midagi lausa huvitavatki.  Hommikul äratus, võimlemine, pesemine, nägude-vormide-taskusisude ülevaatus, söök ja seejärel bušlatid selga ning peale kilomeetrist kiirmarssi väeosa territooriumi taha võtab kuskil eimiskit asuvat liivavälja meid МТЛБ * peale ning sõidame polügoonile. Omamoodi põnev on see mõnekümne minutiline viibimine tolle rauast elaja kõhus. Mootor teeb väga valju müra. Kohe, kui uksed meie järel lukustatud ja see koletis liikvele päästetakse, vajuvad silmad kinni. Eks see siis mootori häälest tingitud kumisev madalsageduslik heli on, mis seesolijaid maagiliselt uinutab. Aga väga lõdvalt end ses raudkirstus tunda ei tohi. Tee koosneb sügavatest laugjatest aukudest ning neis põrgates on nii mõnigi mees oma peaga terasest lage tunda saanud. Juba mitmendat päeva veedame kogu valge aja polügoonil. Polgus lõunal ei käi, toit tuuakse kas auto või MTLB-ga kohapeale. Oleme teinud lõkke m
Lisateave

Hurraaa, sinelid saabusid!

Kujutis
Ise ei saabunud, käisime laos järel.  Kuni meeter-kaheksakümnestele vendadele olidki ainult õiged suurused saadaval.  Ma tõsiselt imestan, kuidas praporil* on inimeste peale silma. Nagu rätsepa ateljees. Juba siis, kui he-beesid** kätte anti, suutis vana ilma igasuguste mõõtmisteta lihtsalt minu peale vaadates ulatada riiulist just täpselt sellises gabariidis vormi, mis nagu valatult selga sobis. Ainult jalanumbri pidin ise ütlema. Nüüd sineliga täpselt sama teema. Numbrid jooksevad paari kaupa – 44, 46, 48, 50 jne... Lisaks sisaldab iga suurus ka kasvu numbrit ühest neljani. 48-3 või 50-2 näiteks. Jah, on küll mõningaid erandeid, kus lühemad jupi-jukud näevad ülemäära lötakates kalifeedes välja nagu klounid ja mütsid on pähe surutud nii, et kõrvalestad kahele poole lehvimas, kuid meie, eestlaste seas selline alaväärne väljanägemine üldjoontes puudub. Vaid üks kutt on nii lühike, et olles ometi saanud vaat' et kõige väiksema numbriga hebšiku, on see tal ikkagi nagu kott
Lisateave