Kaebused ehk esimene päev rivis. Detsember, 15 '88.

"Вы попали служить в Краснознамённый Прибалтийский Военный округ. Находитесь в Рижском Учебным Центре, в посёлке Адажи-два на территорий воинской части 01398, Адажском Учебным Артиллерийском Полку!"* - niisugune oli seersandi esimene asjalik lause, mis meile, kasarmusse ülesse rivistatuile tähtsalt ette loeti.

Veel tehti teatavaks, et oleme sattunud teise divisjoni viiendasse patareisse. Seda juhuks, kui keegi peaks suure väeosa territooriumil nüüd kohe-kohe kaduma minema, et siis omas abituses suudaks vähemalt need koordinaadid kellelegi abistajale arusaadavaks formuleerida. 

Ega see teadmine me meeleolu paremaks ei muutnud ja mis asi üleüldse on see divisjon - sellest oli kõigil saabunutel tol hetkel kindlasti täiesti savi.

Mitu tundi istusime seejärel taburettidel. Mitte muhvigi teha polnud. Kes üritas vastsete tuttavatega sõbruneda, kes aga seersandilt lunida loa õueminekuks, et oma suitsunälga kustutada. Need, kes ilma seeru teadmata juba plärutama hiilinud olid, kamandati peagi venekeelse sõimuga kasarmusse tagasi. Peldiku põrandale lärtsatati ämbritäis vett ning kästi see patuoinastel lapiga kokku korjata.

Mina aga otsisin reisukotist välja pastaka ja tüki kirjapaberit ning hakkasin olustikku jäädvustama.

Praegu ootame juba hommikust peale, millal saaks pesema ja mundri. Kell läheneb kolmele.

Eesti kutte on siin ropult palju ja kõik hoiavad kokku. Lihtsalt ei tohi midagi lõdvaks lasta.

Saabaste kolina ja valju lärmi saatel saabus mõne aja eest kasarmusse salk naaberpatarei (neljanda) omi. Seersant kamandas kutid rivvi ja meie kõigi silme all rullus lahti veider kino. Nad olid vist just saunast saabunud. Sealsamas kästi kõigil end alasti kiskuda ja nädal aega seljas olnud, täishigistatud pesu ühte hunnikusse loopida. Kui see tehtud, kamandas seeru paar nägu rivist välja, et nad särgid-püksid-jalarätid omaette nutsakutesse koguksid ja kolmeks läbisorteeritud pambuks koostatuna seina äärde sätiksid. Seda pilti oli hale vaadata, kuis kogu peaaegu kiilaks pöetud peadega kõhetu kampkond niimoodi ihualasti seal toimetas. 

Seejärel algas uue pesu väljajagamine, mis samuti rõveda venekeelse sõimu ja valju kära saatel toimus. Ei huvita seersanti, kas sinu uutel kalsoonidel** on kõik nööbid olemas või puuduvad sootuks. Mis kätte antakse, selle pead ka selga ajama. Olgu särgivarrukad pikemad kui keha kasvada jõudnud või pika pesu püksisääred vaevalt põlvini ulatumas. Viimaks lasti poistel väheke hingata...

Rääkisime just nendega. Mõned tulid meid uudistama. Saabusid siia nädal või paar varem. Ka Viljandist pärit Madis oli teiste seas. Seletas pisarsilmil, et siin pidavat jõle kepp käima.

- "Magada ei saa, üle päeva on narjaadid***. Hommikul pesemiseks antakse vähe aega, ruum on poiste korraga mahutamiseks liiga väike. Dušši alla (sauna siis) saab kümneks minutiks kord nädalas ja seal ootab ainult leige vesi. Suhtlemine käib kõik по уставу**** - товарищ сержант, разрешите обратится*****, разрешите seda teist või kolmandat... jne... Seerud kepivad pähe ja persse, mitte midagi neile iialgi ei meeldi. Ainult röögivad iga asja peale. Niikui mingi asjaga eksid, pannakse määrustikku pähe tuupima ja pärast ette kandma. Kogu tegevus käib jooksusammul, isegi söömine. Ainult neid jäeti üheks päevaks rahule, kes Spitaki maavärina ohvrite jaoks verd olid loovutanud"

- "No nägin isegi, pole vaja seletada..."

Poisid on mõne siinoldud nädalaga silmnähtavalt kõhnunud ja murtud. Madist, kes muidu ometi oli keskkoolis igatepidi atsakas ja aktiivselt osavõtlik, ei tunne enam vaata et äragi. Kokkuvõttes - süsteem nagu koonduslaagris.

Aga kord on siin äge! Igal koht, mis otseselt silma all, metsikult puhas. Kutid rääkisid veel, et olid katlamajas narjaadis. Sääl on seintele settinud kohati sentimeetrite paksune kivisöetolmu kiht ja seda pandi siis lappidega öise aja täiteks maha pesema. Need katlad, mis persses ja ei töötanud, täideti narjaadi üleandmise ajaks hõõguvate sütega. Kontrollijad vaatasid – tuli all, katel käib ja kõik jälle rõõmsad..

Taipan, et sellest tuleb hakata nüüd lihtsalt üle olema. Oma peaga mõtlemise peab nähtavasti ära unustama ja üldse kõigele külma kõhuga vaatama. Lollused miskitmoodi välja kannatama, et mõne nädala pärast ei tuleks ka minu suust sellist nutulaulu, nagu äsja kuulnud olin.

Huvitav, kas meid hakatakse kah niimoodi loomakarja kombel kohtlema? Ja kui, siis mismoodi sellisele toimingule reageerida? Kas vastu hakata?

Käisime nüüd vahepeal söömas. Supp oli päris tore, aga puder – see on selline, mida ei tihka vaadatagi. Varsti lähme vist pesema. Sauna. Või noh, leige dušši alla, nagu mainiti. Antakse vorm selga ja hakkab meilgi see tramburai pihta.

Istume peale järjekordset nägude kontrolliks läbiviidud rivistust tagasi taburettidele. Ja siis äkitselt, kui kõik seerud on kuskile haihtunud, kargab püsti Saaremaalt pärit Mart ning käratab:

- "Kutid! Teate!? Mul on igatahes заебал****** juba sellest vene kroonust!"

Meile polnud veel vormigi selga antud....

____________________________

* Te sattusite teenima punalipulisse balti sõjaväeringkonda. Asute Riia õppekeskuse Adaži-2 nimelises asulas oleva väeosa 01398 territooriumil, Adaži suurtükiväe õppepolgus.

** pikk aluspesu

*** toimkond
**** määrustiku järgi
***** seltsimees seersant, lubage pöörduda
****** kõrini, tüdinud