Määrige pähe endile see teadus!

Maailma asjadega ongi vist sedamoodi, et enne kui Aeg su palveid kuulda võtab, laseb ta sul korralikult põhjas ära käia. Nii korralikult, et tunned, kuis lained pea kohal kokku laksavad ning lämbuma hakkad. Ja seejärel, justkui möödaminnes ja omaette pahameelest - "Hea küll, ela veel...", pomisedes asetab ta sulle uue hoolaua jalge alla ja sinu valik on nüüd sellelt end tagasi valgusesse tõugata või loobuda ja alla anda.

Olen siin neetud utšebka põrgukorides ekselnud täpselt kaks kuud ja lõpuks ometi tundub, et õnn ei olegi selga pööranud. Suurest meeste hulgast, mis moodustub kolmest divisjonist ehk üheksast patareist, andes kokku laias laastus 500-600 kursanti, valiti välja kümme meest. Ja mina, pisike könn, olen nüüd üks neist kümnest, kellele omistatud uus ametipositsioon – noor autojuht.
Hüvasti, vintrauad! Hüvasti kaardid ja kaared-kraadid, bussoolid ja muu optiline kola, sest härrast on sirgumas autojuht! Jah! Tagasi on seesama mees, kes kahe kuu eest siia betooniga müüritatud maailma sisenes ja kes ei andnud alla lootusele saada siin sitases vene kroonus kätte justnimelt see ametikoht, mille nimel eneselegi teadmata eelnenud kolm aastat tasapisi teed oli sillutanud. Keskkoolist kõrvalainena saadud C-kati autojuhi amet hakkas lõpuks ometi vilja kandma.

Elan veel mõne aja üheksandas patareis. Ööbin siin ja söömas pean ka veel omadega koos käima, aga päevane tegevus on nüüd hoopis midagi muud. Peale hommikusööki teeb kümnendast patareist määratud Andrei polgule tiiru peale ja kogub meid, kümme väljavalitut, kokku. Seejärel siirdume punaste autoparki õppetunde saama ehk algab занятие.

Esimene kogunemine ongi kõige suurem ja nähtavasti tähtsaim. Kohale on saabunud ohvitsere ka diviisi juhtkonnast. Lisaks veel palju teisigi minusarnaseid noori õpilasi Ventspilsist, Dobelest ja Adaži jalaväepolgust. Räägitakse üldisest õppeplaanist, sellest, et peame üle kordama senised teadmised liikluseeskirjadest ja lisaks omandama materjalid, mis puudutavad konkreetselt teedel-tänavatel veereva armeetehnika spetsiifikat. Praktilist väljaõpet ehk siis remondipraktikat ja sõidutunde hakkavad andma juba vanemad ajateenijad, kellede tagumike all veerevateks autodeks enamjaolt Zil-131-d, mõned Ural-375D-d ning Gaz-66-d ja teiste sekka on eksinud ka üksik vanaisake Zil-157. Kogu see kursus tipneb mõne kuu pärast kevadel ülediviisilise 500-kilomeetrise marsi läbimisega, mille kohta tehakse sõjaväepiletisse ka vastavasisuline märge.

Kasarmuelu keerab uue lehekülje. Päevnikuna mind narjaadi panna ei saa ja üleüldse pole seerudel

enam nii palju kamandamise võimu, kui varemalt. Ma pole enam nende alluvuses ja see kasulik teadmine lisab ainult jõudu. Jah, on veel jäänud mõningad tegevused, millest pääsu pole, nagu nädalalõpu suur kraamimise päev, aga seegi seik enam suurt pilli ei puhu. Samal ajal, kui endised sõbrad tõttavad hommikuti territooriumile, riviplatsile või polügoonile askeldama, on minu asi rahulikult oodata, millal uued sõbrad kasarmu ette laekuvad, et siis üheskoos minna autoasjandusega tutvust sobitama. Võtame läbi liikluseeskirjad, lahendame teste ja et kordamisprogramm lihtsam oleks, lasingi mõistuse värskendamiseks saata kodunt juba pähekulutatud eestikeelse LE õpiku. Testid on küll venekeelsed, aga ühtivad pea 100% juba teada-tuntud Kogre testidega, mida Viljandi Autobaasis härra Luige karmi kaardikepi vihina saatel õpitud sai. Teeme tutvust ka raadiojaamadega, mis masinatele paigutatud ja näidatakse ära põhilised asjad, et kuidas käivitada ja kasutada, kui vajadus peaks tekkima. Üldiselt on nende saatjate-vastuvõtjatega selline asi, et autodele neid naljalt ei paigutata ja vaja läheb vaid siis, kui tulevikus peaks kellelgi mõne lahingmasinaga tegemist tulema. Nii, et see teadus lendab suurel määral kõrvust mööda ja mida seal ikka niiväga tuupida, kui kirjaoskus juba käpas ja kõik vajaminev on ka aparaatidel enestel kirjas.

Äärmiselt harjumatu on alguses kohaneda selle uue nooremseeruga, kes meie järele valvama sätitud. Andrei on väga rahulik sell. Kasahstanist pärit, valgepoolsem segavereline. Tšurkasid ja musulmane vihkab. Ei karju ega kamanda, saab kurjaks ainult siis, kui keegi talle "seltsimees seersant" või "Teie" ütleb. Täiesti ümberpööratud tüüp võrreldes utšebka närakatega. Peale vande andmist peaksime meiegi üle kolima. Uueks kohaks saab kümnes patarei. Senised seerud räägivad küll, et seal hakkate vanade teenijate käest ainult kolki saama ja eks ta laias laastus nii kindlasti kujuneb ka, aga selline ustavstšina, nagu utšebkas meile jagatakse, pole ju ka mingi elukõlbulik keskkond. Millegi pärast kaldun arvama, et pastojankas saab olema lihtsam. Vaimselt kindlasti.

Me oleme nüüd mõnel korral käinud ka oma uues kasarmus. Ühel hommikul viidi seal läbi poliitloeng ja see oli hoopis teisel tasemel, kui senini nähtu. Kui siiani oli utšebkas keegi lektoriks tulnud ohvitser oma sõnamulina lihtsalt roboti kombel kõigi kõrvust mööda libistanud, siis pastojanka kasarmus kohalik leitnant algatas vaidluse rahvusküsimuse teemal. Tema jaoks libe tee aastal 1989. Tuli jutuks venelaste ja kohalike suhted Baltikumis. Sai seletatud, et kõik ei ole ikka sellega nõus, nagu partei ja valitsus siin seda läbi on viinud. Et meie, kohalike silmis, eksisteerib endiselt okupatsioon ja siia suurest liidust ümberasukatena kokkusurutud seltskond ei taha summagi kohalikke traditsioone omaks võtta, vaid levitavad "suurt rahvaste sõprust" omal päheõpitud veidral ja sageli vägivaldsel moel. Üpriski kõva sõnalahing tekkis, aga kui siis leitu viimaks kuskil Venemaa avarustes paiknevale enese kodukohale mõtles, sai vist talle ka selgeks, et selline rahvuste segisolkimine päris õige teguviis ikkagi pole jah. Lõpuks vaidlus rauges. Paistis, et siin väeosas eksisteerib kaks eraldi maailma ja utšebka kipub vaimsuselt asetsema pimedamal poolel. Utšebkas on masinlikud robotid, rumalusele alluv kahuriliha, pastojankas aga enamuses isemõtlev mass.

Vahel mõned päevad mööduvad ka üpris sisutühjalt. Lähen küll hommikul välja, saadan oma vzvoodu mehed labidate ja kangidega kuskile minema ja jään siis autojuhtide salka ootama, aga mida ei tule, seda ei tule... Siis kappan tagasi sooja kasarmusse ja heietan omi mõtteid paberile või siirdun teemajja kukleid nosima. Raha on veel palju alles ning milleks teda muuks kulutada... Kui kere head-paremat täis, on tuju ka hea.
Ikka veider on mõnel rahvusel see aju ehitus. Märt rääkis ükspäev, et nende vzvoodis hakatakse kolhoosi tegema. Et kui palgapäev tuleb, siis iga soldat viskab näiteks kolmeka ühiskassasse, et siis sealt hiljem hea võtta oleks. Kellel hambapasta- või kraeriide jaoks või midaiganes... Ja see ei pidavat ka üldse viisakas olema, et kui keegi saab kuidagi tšepoki ukse vahelt end sisse pressitud ja midagi head-paremat sealt ostetud, siis neid küpsiseid-komme tervele patareile jagamata jätab. Paistab, et ajupesu töötab juba sajaga. Näen seda suurt "kõik meie" mentaliteeti kasvõi selle järgi, kui kiiresti mu kirjaplokist lehed kahanevad. Tundub, et mulle on mõned manulised tekkinud, kes minu asju ka endi omaks pidama hakanud.