Prisjaga.

Nüüd on nii, et Jõululaupäevast alates oleme hopstigi uues kasarmus. Эстонская мафия, millise nimetuse üle lausa uhkust tundsime, peksti laiali.

Häädest sõpradest, kellega rohkem läbi käisin jäid Märt, Veljo ja Margus. Üldse kokku seitse eestlast.
Kohe kui uude elukohta sisse astusime, langes pilk räpasele põrandale.

- "Ohhoi, mis lahmakas kogus laudu on nädalalõpu-küürimist ees ootamas!"

Kui viiendas leevendas vaeva kuigivõrd linoleum, mida päevnikud igaöiselt lapiga limpsisid, siis nüüd üheksandas patareis see puudub. Samuti ei ole magala enam suure avatud planeeringuga, vaid jaotatud vaheseinte abil eraldi tubadeks, kubrikuteks, millede ruutmeetrid veel omakorda maškat igatsemas.
Väliterritoorium, mis lumevabana tuleb hoida, piirdub õnneks vaid teemaja esisega. Käisimegi juba hommikul viie ajal sellega tutvust tegemas. Sulavesi oli öö jooksul ära külmunud ja lume rookimise asemel saime jääd peksta. Kuhjasime kamakad telkmantlile ja vedasime koorma eemale murule, kus see tuli laiali ajada. Päev lükkab aga veed liikvele ning hommikuks on see kõik tagasi asfaldil. Surnud ring.

Ja see teemaja ise on oma asukohaga üheagselt nii meeltülendav ahvatlus kui ka paras õnnetus kaelas! Otse kasarmu nurga taga. Kui kedagi meist peaks ilma seeru loata sealt teolt tabatama ehk siis ilmatuma pikas järjekorras seistes magusaostu ootamiselt silma jääma, on kindel narjaad karistuseks olemas. Hoobilt, vastu vaidlemata. Seerud on enamjaolt leedukad ja veel türamad, kui viiendas olid. Niikui jää lõhkumises natukeseks pausi teed, et puhata, algatatakse loeng. Ei mingit semutsemist, mitte ühegagi. Justkui lindilt hakkab päheõpitu voolama, et kuidas me peame nende käske täitma ja mis sõdurit kõik ees ootab, kui auastmelt vanemale ei allu ja muu säärane blä-blä-blää... Kõik kiristavad selle peale hambaid ja hoiavad rusikaid tagasi, sest kasutada neid ei saa.
Samas aga, kui tööd tehtud ja vaba moment, võib tasahilju valguda leninskajasse ja kuulata grammerit. Kuigi ega tollest meelelahutusest enam midagi võtta pole. Plaadid kõik täpselt samad, mis viiendaski olid. Tuntuim neist Secret Service, mida teadsin juba siis, kui kooliajal makki leierdasin.
Pühapäeva hommikul lubati telekast "Hommikuposti" vaadata. Tuli Georges Michael'i "Last Christmas". Kurat, millise koduigatsuse kiskus peale!
Pull on muidugi ka see, et kõigis kasarmutes on ühtemoodi telekad, ühtemoodi vinüülikad ja ühtemoodi plaaditki riiulis. Kahjuks vaid paar-kolm asjalikku, ei enamat.

Jõulupäeval käis meil mingi balti ringkonna kindral kasarmus. Selgitas eesootavat ja kuulas küsimusi.
Küsisin, et kas mind venna juurde ei saa üle viia. Ütles, et ei saa. Ei põhjendanud. Igatahes jube kõrini on sellest näidisest. Tahaks ära vägedesse. Isegi pühapäeval ei antud rahu. Kella kuuest üles ja hoovile jääd toksima.

Elu esimese polgu narjaadiga eriti ei vedanud. Olin ühe Komi kutiga linnaku väravas. Lasime autosid sisse-välja ja lõime ülemustele kulpi. Õnneks oli seerul nii palju arusaamist, et enne postile minekut lubas meil poest läbi astuda. Ostsin piima ja magusaid saiakuivikuid. Uskumatult hea kraam leevendamaks siin betoonaias üha paisuvat magusanälga. Käisime Burambajeviga paaritunniste vahedega korda-mööda kasarmus magamas ja üksijäämine oli esialgu pisut kõhedust tekitav. Enne keskööd sammusid mingisugused poisid värava tagant mööda ja küsisid suitsu, mida mul loomulikult polnud. Seejärel kuuldes, et olen eestlane, hakkas üks neist rusikatega vehkima, mispeale haarasin vööl rippuva täägi järele. Rahunes maha ja teine sell ka aktiveerus ning tiris kaaslase eemale. Tol hetkel, ausalt, poleks mul millestki kahju olnud. Niigi oled siin nagu loom puuris ja kui nokkima ka veel tullakse, siis... Mingid ohvitseride võsud olid kindlasti. 

DOS-id* ju sealsamas lähedal ja kes see muu ikka öösel ümber väeosa kondab. Läti rahvuse esindajatega igatahes tegemist polnud, need tunneb aktsendi järgi kohe ära.
Algul tundus KPP** narjaad väga hea koht võrreldes sellega, et ülejäänud läksid kas staapi käskjalaks, katlamajja või sööklasse, aga hommikul hakkas vihma sadama. Katust pea kohal polnud ja nii saime lõunaks kontideni märjaks.Sinel ja müts muutusid tinaraskeiks ja saapad ning jalanartsud ligunesid ka läbi. Varbad puhta paistes, jalad ise sinised. 

-"Kui nüüd haigeks ei jää, olen küll hästi pääsenud....". Platsid-teed on kõik vesised ja selle all omakorda jää. Niikui kukud, nii ka upud.
Vene keel on nüüd mõne nädalaga enam-vähem suus. Sai paarilisega ka piisavalt palju lobisetud.

28.detsembri hommikul toimus platsil esimene tõsisem polgu rivistus. Plaanis oli läbi viia riviülevaatus. Igasugused suurte kuppudega papaahades seltsimehed olid kohale ilmunud. Meid vaadati kenasti üle, jäädi vist rahulegi, aga kui jõuti kõrvalseisjate kambani, hakkas keegi suurtest ohvitseridest äkki hirmsa hääle ja roppude sõnadega nende peale karjuma ning üritus lükati lõpuks edasi. Ju siis polnud sel üksusel vormiriietus nii korras, kui oleks määrustiku järgi pidanud olema. Kõrvu jäi nimetus четвёртый дивизион, ремрота ja err-me-oo***. Külmetasime pea poolteist tundi platsil, kuid tolku ei miskit... Muidu oleks see protsess veel kuidagiviisi talutav olnud, kuid sinel, müts ja saapad olid tollest KPP-s passimisest endiselt märjad ja niimoodi tuule käes lehvida oli lausa vastik. Temperatuur oli ka jälle alla nulli langenud.

Peale seda jama aga hakkas läbisõimatud seltskond mulle huvi pakkuma. Lõtva rihma kandvad ajateenijad, keda seal näha võis, ei olnud tõepoolest nii triigitud, kui silm harjunud nägema. Põhjus sõimuks seega olemas. Mõni reamees kandis turritavaid vuntse, mis utšebkas keelatud ja rivis käitusid nad ka väga lodevalt, lausa väljakutsuvalt. Suitsetasid salaja ning irvitasid ohvitseride keelamise peale. Pani imestama, et kuidas on see võimalik, et sealsamas seisavad ka seerud, aga nad ei kamanda kedagi ja üleüldse ei peeta neid reameeste poolt kellekski. Siis meie seeru seletaski, et see on постоянный состав – mehed, kes jäänud väeossa kaheks aastaks teenima. Täpselt nii, nagu utšebka seerudki, aga amet hoopis teisem. Autojuhid, liikursuurtükkide instruktorid, remondisellid ja üldse igasugune muu spetsialiseeritud abitööjõud, et õppeprotsess ja kogu väeosa saaks varustatud ja eksisteerida.
- "Põnev!", tõdesin endamisi ja tabasin end mõttelt, et võiksin ju minagi oma oskustega hoopis seal rivis seista selle asemel, et hakata mingi optilise luure termineid pähe taguma...

Pärast nurjunud ja pisikese komöödiaga lõppenud ülevaatusekatset platsil käisime VAP-is**** ja pidime sealt mingisuguse kasti kasarmusse tooma. Oli jube raske, 70 kilo kaalus ja sisaldas luure tarvis mineva kaugusemõõtja akut. Kahevahel andis seda risu kolmekildisel teekonnal tassida ja imestasin, et miks küll keegi ei tulnud ometi mõttele, et seda võiks ju hoopis transpordivahendiga teha. Õnneks oli jää maas ja enamuse ajast saime toda kolakat rihma otsas lohistada. Kroonu vara, pohhui värk...

Vähemalt sedavõrd oli huvitav, et sai kasarmust ja betooniga ümbritsetud aiast välja. Muidu ongi nii, et mõtled ainult kodule ja unistad verivorstidest. Väeosas tiksumine nüristab. Täidad vaid kummalisi käske ja ongi kõik. Viimasel ajal ei viitsi enam käskude sisusse ka süveneda, olengi justkui robotiks muutunud. Peaks end uusaasta ööks narjaadi vist möllima. Saab telekatki vaadata...

______________________

* КПП - Контрольно-пропускной пункт (nii nimetati väravat, kus asus mingisugune valve)

** ДОС - дома офицерского состава (ohvitseridele mõeldud korterelamud)

*** Neljas divisjon, Рем.Рота (ремонтная рота) – remondirood, РМО (Рота Материального Обеспечения) materjaalse varustamise rood

**** ВАП - Винтовочно-артиллерийский полигон (vintraudsete suurtükkide polügon)

 Riviplats, mis oli kaheks jaotatud.
Punaste ehk siis jalaväepolgu poolel seisab pildistaja ja üritab jäädvustada suurtükiväe polgu poolt.
Taga, kus konteinerid (uuema aja mood) ja punane müür paistavad, oli lisaks müürile ka pirakas plekist valmistatud Lenini kõmisev peakolu.

 See oli meie kolmanda divisjoni kasarmu, kuhu seltskond kohe-kohe sisse on pääsemas.
Seitsmes, kaheksas ja üheksas patarei elasid siin.

Teemaja hoone ehk moodsas keeles puhvet või einelaud.
Чайная, чепок.