Tagasi rivis ja töö käib.

Päevad tunduvad tänu asjalikumale tegevusele nüüd lühemad ja mõnes neis leiab midagi lausa huvitavatki.

Hommikul äratus, võimlemine, pesemine, nägude-vormide-taskusisude ülevaatus, söök ja seejärel bušlatid selga ning peale kilomeetrist kiirmarssi väeosa territooriumi taha võtab kuskil eimiskit asuvat liivavälja meid МТЛБ* peale ning sõidame polügoonile.
Omamoodi põnev on see mõnekümne minutiline viibimine tolle rauast elaja kõhus. Mootor teeb väga valju müra. Kohe, kui uksed meie järel lukustatud ja see koletis liikvele päästetakse, vajuvad silmad kinni. Eks see siis mootori häälest tingitud kumisev madalsageduslik heli on, mis seesolijaid maagiliselt uinutab. Aga väga lõdvalt end ses raudkirstus tunda ei tohi. Tee koosneb sügavatest laugjatest aukudest ning neis põrgates on nii mõnigi mees oma peaga terasest lage tunda saanud.

Juba mitmendat päeva veedame kogu valge aja polügoonil. Polgus lõunal ei käi, toit tuuakse kas auto või MTLB-ga kohapeale. Oleme teinud lõkke maha, et soojem oleks. Üle lageda välja puhub mõnikord üpris vinge tuul ja harvad pole ka sajuhood, aga üldjoontes võib ilmaga rahule jääda. Ükspäev loopisimegi Krasnodari kutiga vaatluspunktist lund välja. Ilm oli imeline. Täielik aprilli tunne 10. jaanuaril. Bušlatid-rihmad-mütsid viskasime seljast ja lasime labidatel välkuda. Kuna õpitavaks ametiks on nüüd optilise luure spetsialisti oma, siis tuli seal kõik ehitised üle kontrollida, vaadata kus mis logiseb ja vajadusel lagunenut natuke kohendada või ruumidessse tuisanud liiv ning lumi välja kühveldada ja betoonpõrandad männiokstega puhtaks pühkida. Ehk siis kokkuvõttes valmistada enese jaoks ette vaatluspesad, et edasine töö jätkuda saaks.

Optilise luuraja ülesandeks on suurtükitule ettevalmistus. Seeru õpetab kaugusemõõtjat ja bussooli käsitsema. Liivaväljalt on visuaalselt vaja leida kätte orientiirid. Nendeks on reaalsed ehitised, mis püstitatud küll mulaažidena, aga laotud siiski silikaatkividest. Kirik, tehas, maja jne... - enam-vähem reaalsuuruses objektid. Meil on tarvis kirja saada nende kaugus ning kraadide järgi kanda kaardile kindlad asukohad. Kui kunagi laskmiseks läheb, siis hakkab omakorda orientiiride lähedusse paigaldatud sihtmärkide avastamine ja ülesmärkimine. Üpriski keeruline teema nende asimuutide ja direktsiooni nurkadega. Jutt puha tehnilises vene keeles, seetõttu algajale vägagi arusaamatu. Kasutame oma töös täielikku kiviaegset tehnikat. Bussool, hea küll, on veel väike aparaat, aga kaugusemõõtjat koos sama suure akupangaga peab kindlasti kahevahel tassima. Siinse liiva sees ei tule lohistamisest ka enam midagi välja. Jube rasked kolakad samal ajal, kui ameeriklastel on kaugusemõõtja pakitud binokli suuruse kesta sisse...

Paistab, et kord hakkab enam-vähem majja saama. Tänu õppetegevuse algusele ei nöögita riviga ka enam nii palju. Nädala sees pole nähtavasti enam aega. Õhtuti enne loendust saab muidugi kerge kahekümne minutiline platsidrill koos lauluga tehtud, aga selle kannatab välja, sest pikemaks piinamiseks ei anna päevakava võimalust ja öörahu surub peale.
Sööklaski lastakse nüüd kauem endid laadida. Ega niisama vist poleks paremuse poole muutunud midagi, aga ükspäev kui kogu kambaga meid sealt pooljoostes välja kamandati ja kõigil suud veel putru täis olid, tuli mingi kolme suure kupuga nina uksel vastu ja pani seda tähele. Küsimise peale, et kas meil on lauast tõusmisega nii tuline kiire, ühmas keegi vastuseks, et seerudel on kiire, mitte meil. Kohemaid aeti seerude koosseis sealsamas rivvi ja said polkovnikult oma verbaalse koosa kätte. Nüüd ongi selle koha pealt rahu majas. Meie võit!

Ainus mis oli algusest peale ja pole siiani katkenud, on kätekõverdustega kiusamine. See ei käi niisama lihtsalt, et teed kümme või kakskümmend tükki ära ja oled vaba mees. Oh ei!

Pumpamine käib lugemise peale. Võtad toenglamangusse, siis seeru kamandab, et "Tee üks!" ja kõik langevad alla, "Tee kaks!" ja võid ennast tagasi toengusse lükata. Algul loeb normaalkiirusel, aga kui juba nats aega on ära pumbatud nii et ähkimine välja hakkab kostma, jääb "Tee kaks!" tulemata ja kivistadki oma käed kägarasendisse, kuniks nõrked ja märjale asfaldile plärtsatad või ootad "Tee kaks!" ära ja saad loa end ägisedes lähteasendisse tagasi ajada. Lubatakse jälle paar korda normaaltempos teha ning lugemine katkeb taas...

Eriti meeldib neil selliselt mõningaid väljavalituid piinata. Meie jaost on peksukotiks välja valitud Vorkutas elav Potapov. Paistab, et tollest sellist kasvatatakse endale järeltulijat, kohalikku tulevast paeltekandjat. Sageli asetab seeru talle veel oma jala ka turjale lisakoormaks, et kutt kiiremini väsiks.

Teine valus teema on kägarkõnd ja seda saame kah sadade meetrite viisi. Meil on üks võitleja, Peep, kes kodus läbinud põlve operatsiooni. Algul venitaski oma kõõlused jälle ära ja nüüd enam normaalselt kõndida ei saa. Hea küll, seerud on aru saanud, et teda mõningate asjadega kiusata ei tohi, sest hädakisa jõudis lõpuks kõrgemalegi välja, aga mehe tervis on juba rikutud, jalg sandistatud. Vist saadetakse siit vägedesse minema, sest niisuguse diagnoosiga siinsele mahvile mees vastu ei pea.

___________________

*многоцелевой транспортёр (тягач) лёгкий бронированный – kergsoomustatud mitmeotstarbeline transportöör. Veeti isikkoosseisu, on võimeline kandma mitmesugust relvastust. LINK

Tüüpiline pilt Adaži polügoonil. Lõputuna näiv liivaväli, kuhu trosside abil liigutatavate tankikujuliste puust kokku klopsitud sihtmärkide pihta haubitsatest tuleandmist harjutati.

Tänaseks silmnähtavalt rohkem kinnikasvanud ala, kui oli seda nõuka ajal.