Unistused, mis võivad isegi täituda

Kell on kolmveerand kümme hommikul, 22 dets.'88.

Päike hakkab vaikselt tõusma, taevas punetab. Istume õppekorpuses ja ootame seerut.

Ülehomme on jõulud....

Pühadekaarte pole vist mõtet välja enam saata. Õigeks ajaks nagunii kohale ei jõua ja tegelik põhjus on pigem selles, et mul neid lihtsalt pole. Endiselt ei lubata kedagi omapäi kuskile ringi kondama, kõige vähem poodi, et midagi sobilikku osta. Ma ei tea sedagi, kas seal üleüldse postkaarte müüakse. Palusin küll rühma seerut, et ta tooks kui on, aga ei leidnud temagi seda momenti. Kahju muidugi. Ladus eile õhtul rahakopikad mulle peole tagasi. Oli ostnud teemajast endale paki magusaid saiakuivikuid ja kostitas nendega mindki. Magusanälg on tõesti meeletu.

Ta on tore kutt. Krasnodarist pärit. Oleme omavahel üsna palju juba suhelnud, väikestviisi sõbrunenud ja pärimiste peale palju infot saanud selle kohta, mis siin tegelikult toimub. Oli täna korrapidaja rollis, aga võeti hommikul narjaadist maha. Jäi öist ringkäiku sooritavale polgu korrapidajale magamisega vahele. 

Reegel on selline, et kui mingisse jamasse lendad, näiteks jätad ülesande täitmata, oma valvekorra ajal magad või hommikul ohvitseride saabudes kasvõi trepilt mõni koristamata jäänud pori tükk juhuslikult leitakse, saab kas terve toimkond või ainult toimkonna vanem ehk korrapidaja niimoodi karistada, et asemele pannakse uus mees või terve narjaad. Seejärel aga peab patuoinas ikkagi oma toimkonna lõpuni vedama ehk teisisõnu astub õhtul uuesti narjaadi ja ees ootab järjekordne unetu öö. Nüüd seisabki Solomahal ees taas valvekord ja ta küsiski, et kas ma oleksin nõus talle abiks olema. Nõustusin.
Nii et täna õhtul kella kuueks pean olema triigituna-viigituna, viksitud ja lakutuna riviplatsil. Päevniku kohustused peavad olema selged ja mina valmis neid polgu korrapidajale ette kandma, kui too peaks juhuslikult mingit punkti küsima. Kolmekesi saame дневальный* rollis öö kenasti ära jagatud, nii et uneaega jääb igale mehele umbes kahe-kolme tunni jagu. Kõik oleneb sellest, kui kiiresti tolle neetud põrandale laotatud linoleumi pestud- ja trepid ning ukseesise klantsitud saame.

Hommikul kuulsin raadiost, et Eestis on nullist viie kraadini sooja. Ohh seda paradiisi! Oleks siin nii soe ja lund poleks, elaksime nagu kuninga kassid, aga meil viskab hommikuks tavaliselt üle kümne külmakraadi. Kui öösel on jälle lumevaip maha sadanud, pekstakse poole viiest õue seda rookima. Läbimärjad kirsad ja jalarätid, nagu eilsest jäid, jalas. Lausa valus on juba seda kõike taluda. Sellest kuradima kivikõvast viksist, millega saapaid nühime, pole sittagi tolku. Laseb vee puha läbi ja värvib ainult partjankasid**. Õnneks on vähemalt nüüd kuskilt kindad lõpuks välja ilmunud. Kui lund ja külma poleks, siis võiks täitsa elada, aga iga päev on polgus suured ülemused liikvel, mõnel papaaha peas ja nende jaoks peab olema kõik asfalt klantsitud ning hanged kandiliseks patsutatud.

Hetkel liiguvadki jutud, et väeosa on külastamas kolme vabariigi pomod. Vaino Väljas samuti ja jälle käib pakazuha! Kauem teeninud seerud riietusid ümber reameeste pagunite alla. No teadagi, selleks, et keegi midagi ülearust ei lobiseks ja läksid kuskile saabuva delegatsiooniga kohtuma. On ikka värdjad! Saaks iga eesti mees kodumaal loodavas rahvusväeosas teenida, ma arvan, vähemalt hingel oleks tükk maad kergem...

See kuradi näidisväeosa on üks hirmus asi. Kõik need plakatid, spordilinnak, mida iga päev peame lumevabana hoidma, aga kus keegi kursantidest treenimas ei tohi käia, õppeväljakud, spordisaal, ja muu selline ilus, hea ning kasulik, on ainult mulje avaldamiseks – et näe, vaadake, millistes ideaaltingimustes meie suure kodumaa kotkad karastuvad! Ei sittagi tegelikult! See kõik ongi näitamiseks, mitte kasutamiseks. Nagu need kolm eri värvi niidipundardega nõela mu mütsi sees, mida hommikuti seerule ette näitan... Mõttetu jama!
Taolise pakazuhhaga kaasnevad meil, kursantidel, ainult lumetõrjedessandid, voodite millimeetri pealt rivistamised, mõttetud niigi puhaste seinte pesemised ja nädalalõppudel nürid põrandakaapimised.
....Selle asemel, et regulaarselt saaks käia spordisaalis, kes kangi tõstmas, kes palli mängimas või sportgorodokis köitel-torudel turnimas, tegeleme mingisuguse huinjaaga. Ja hoidku siis selle eest, kui kuskilt mõni puruke leitakse! Divisjoni komandöriks on värskelt Afgaanist tulnud närviline major. Kui sel mehel transistorid üle kuumenevad ja ta kedagi narjaadi pistab, siis nühidki nii kaua ülepäeviti, kuni tal peakolus kõik omale kohale tagasi loksub. Parem on sellisele hüsteerikule üldse mitte silma alla sattuda. Hea, kui toimkondadega asi piirdub. Riia peavahis sitsimine pidi veel hullem olema.

Praegu pidi meie elu veel ilus olema. Peale vandeandmist hakkavad ees ootama polgu narjaadid. Söökla, kartulikoorimised ja katlamaja. Solomaha on rääkinud, kuidas oli perioode, kus nädalas vaid paarkümmend tundi ametlikult magada sai ja ülejäänud aja poolunes ringi tuigerdas.

Sain temalt teada sedagi, et meid, eestlasi, ei jäeta igaveseks ühte patareisse. Rookigu me lund või marssigu rivis nii filigraanselt, kui tahame. Hetkel veel komplekteeritakse patareisid, aga siis kui väeosas tervikuna vajalik arv tulevasi kursante olemas, paisatakse kõik omavahel sassi selliselt, et mõnesse patareisse võib parimal juhul jääda vaid paar-kolm eestlast.

Täna Solomaha küsiski, et kas tahan jääda viiendasse ja tema vzvoodi***. Esialgu olin sellega muidugi nõus, sest kursuse lõppedes potsatavad taskusse ka traktoristiload, mis kindlasti tulevikus marjaks ära kuluvad. Aga samas juhtus lisaks selline seik, et meil käis õppeklassis külas keegi vanemleitnant ja jutustas, et varsti on tarvis kuskile tema juurde mõningaid autojuhte ning kirjutas üles kõik poisid, kel C-kati load taskus. Loomulikult läksid mul silmad kohe särama ja sai ka minu nimi kirja. Eks siis näeb ja kuuleb, mis saatusel varuks. Võib-olla mu seisund polegi ühel päeval enam nii sitt, kui hetkel näib? Äkki saabki sellest hullumajast kaugemale?! Nagu Madis neljandast, kes tehtud avalduse põhjal varsti kuskile vägedesse üle viiakse...

...

Nii, kell on ka juba kole-maru palju. Kolme minuti pärast kolm uuel hommikul. Istun siin laua taga, Solomaha dežurnõid**** tähistav käeside käel ja kuulan, kuidas patarei vaikselt nohisedes magab. Sõrmede vahel olev pastakas krabistab paberile viimaseid mõtteridasid ja neljanda omad küürivad põrandat. Kell 3:00 pean ühe Tallinna kuti üles ajama, et ta trepi ära peseks ja peale seda minu välja vahetaks.

...

No nii, ärkaski!

Varsti saan ka mina magama, et seejärel umbes nelja- või siis paari tunni pärast (sõltub lumeoludest) jälle traksis olla ja tumbotškal passima hakata.

Eile saime ka end sooja veega pesta. Oli saunapäev. Täitsa mõnus tunne kohe, kui puhas oled! 

Samas täitus ka siis juba või alles, kuidas võtta, nädal aega Adaži päevi. Tundub tegelikult, nagu terve kuu.

Üleeile ladusime ühe kutiga mingis keldrilaos madratseid virnadesse ja siis ma nägin, kuidas ühele oli kirjutatud - "Домой хочу! До приказа осталось 32 дней."*****

Oleks endal nii vähe jäänud teenida, no küll ei nuriseks...

...

Savinov sai just trepi pestud. Oli ühtlasi väljas suitsetamas käinud ja ütles, et lund pole juurde enam sadanud, vaid õues on hakanud sulatama. See oli üle pika aja juba teine meeldiv uudis!

_____________________________

* päevnik

** портянки - jalarätid

*** взвод – rühm

**** дежурный - korrapidaja

***** Tahan koju! Käskkirjani on jäänud 32 päeva.