Valitud kaebused.

Hommik algas kolinaga.
Juba õhtusel rivistusel ja peale kontrollnimekirja kausta kinnilajatamist tegid seerud meile selgeks, kuidas hommikuti ärkama peab. 

Suuliselt? 

- Ohh ei! 

Emade-vanaemade unejutu ettelugemise aeg jäi eelmisse ellu ja selleks seltsimees seersant oma suud juba ei kuluta.

Kuus-seitse korda õpetati, kuidas käib пиздатое откидывание одеялa* ja mida tähendab neljakümne viie sekundiga enese niimoodi kroonuriietesse-saabastesse toppimine, et kogu ses tohuvabohus ise ja su lähimad voodinaabrid ka ellu jääksid. Ühesõnaga – paras nuss ja vilepill sedamoodi, et kui lõpuks rahvas rahule jäeti ja laetuled kustu vajutati, lesisid kõik teki all hingeldades nagu oleksid jooksumaratonilt saabunud.

Hetkel istume lenkomnatas** ja kirjutame hoolega. Kes kodustele, kes nokib niisama nina.

Peale hommikusööki harjutati jälle, kuidas käib подъём-отбой на 45секунд*** . Seda siis koos jalanartsude kontrollimisega, et nende kõige rohkem aeganõudvate nikerdiste labajala ümber punumine etteantud reeglite järgi tehtud saaks. Õnneks ei kupatatud kedagi valesti mähitud närudega õue jooksma. Vanem seeru rääkis, et kui ta oli meie nahas olnud, siis nendega just sedamoodi toimiti ja häda siis su jalgadele... Üldse tundub, et meil on nende triibulisi paguneid kandvate ülemustega natuke rohkem vedanud, kui naabritel. On muidugi ka mõningaid jobusid, nagu üks, kes täna hommikul pesuruumis üritas proovida, et kui head poksikotid me oleme, aga vähem, kui aasta teeninute ja just venelastega kannatab lausa sõbralikult juttu puhuda. Leedukad seevastu on parajad türad, nagu juba Dobeles kohatud seal teeniv eestlane oli maininud.
Peale mõnetunnist ärkamise- ja riietumisharjutusi jätkus õppus voodi korrastamise kallal. Saime selgeks, kuidas meile antud magalapoolel peavad kõik narid justkui püssikuuliga lastult ühel joonel asuma ja milline tähtsus on tekkide jalutsisse kootud mustadel triipudel. Anti appi jämedad rullid, millelt mahakeritud niit oli juhiks, et joondada narivoodid, tekitriibud ja padjad. Kogu selle asja muutis raskeks asjaolu, et valget niiti ei tohtinud kasutada (pidavat jääma ainult krae õmblemiseks) ja musta või rohelist on tumedal taustal äärmiselt keeruline jälgida.
Omaette trikitamine käis veel ka madratsi teki ja linade sisse pakkimisega. Kokkuvõttes pidi sinu säng saama kenade kandiliste servadega ning pealt katsudes nii trimmis ja sile, et kui seeru kontrollimiseks sinna käelabaga peale vajutas, ei tohtinud pärast lohku näha jääda. Kelle voodi kallal selline proovikatse ebaõnnestus, sel kisti kogu nähtud vaev ülesse ja pandi koheselt tehtut uuesti ümber lappama.
Soengud aeti ka kõigil ühesugusteks, nii et aidaa mu kena, kammitav tiheda lakaga lõikus. Pead said sametised ja nüüd on raske nimede-nägude vahel vahet teha – kõigil ühesugused kuulid õlgadel. Ma vedasin küljed žiletiga üle, et olla natukenegi teistmoodi kui ülejäänud mass.

Üldjoontes hakkab kohale jõudma, kuhu sattunud olen. Siin peab tegema kõike kästut maksimaalselt hästi, sest muidu keeratakse kogu su produtseeritu pahempidi ja pannakse tegevust kordama. Samas aga, kui ajal pole piirangut, tuleb antud toiminguid teha võimalikult kaua, venitades ja pikkamisi, sest kohe kui oled ülesandega toime tulnud, leitakse sulle hoobilt uus tegevus, mis võib olla veelgi alandavam ja solvavam, kui eelmine. Mingeid suuremaid töid pole veel rügama pandud, aga peldikus pronksist kraanide läikimanühkimine on juba selge. See käib pesuruumi kapist just selleks otstarbeks võetud presendist püksirihmaga.
Söömas käime pluusideväel ja samas õpime ka marssimist. Sineleid pole veel saanud ja nii on ikka kuradima külm. Seerudel on kõigil talvised riided, mis pisut villasemad. Meile anti esialgu suvevorm. Ainult pesu on talvine. Kaks särki, üks linane, teine paksem, flanellilaadne ja kalsoonid samamoodi, topelt. Üks mees jäi üldse esialgu ilma saabasteta. Sääred kutil nii jämedad ja laos sellist mõõtu jalgade jaoks kirsasid lihtsalt ei leidu. Laseb oma suvekingadega ringi. Mingi maadleja on, seljataga kutsume Šveigiks. Mütsi sai ta kõige suurema, aga see katab vaevu pealage. Jämedama ümbermõõduga kõrvikut pole kogu armees olemas. 

Rividrilliga piinatakse päris kaua enne kui sööklasse või tagasi kasarmusse jõuame. Kiusu pärast sunnitakse marssima mööda pikemaid radu, kuigi saaks ka otse mindud. Kindaid pole. Kurk ongi juba valus ja tundub, et kerge palavik kah. Olen kuulnud, et siin kuskil pidi mingisugune meditsiinipunkt olema. Kui hullemaks läheb, üritan sealt mingisugust abi leida või kui päris haigeks jään, õnnestub äkki kuidagi end hospitali möllida.

Hommikul polnud õieti söögiisugi. Anti teed, mingisugust vesist putru ja kastet sinna peale. Polnud suurem asi. Igaüks sai ühe haleda tükikese pekist lihaollust kah säält soustist õngitseda - paras jälkus. Peldikusse vist niipea asja ei ole, pole põhjust.

Päris erialane õppetöö pole alanud. Patareid olevat veel täielikult komplekteerimata. Meist peaks siin muidu kevadeks vormitama liikursuurtükkide juht-mehaanikud. Pole palju õnneks jäänud seda lollust kannatada. Umbes neli-viis kuud, siis pidavat eksamid olema ja elu kergemaks minema. Või noh, mis kergemaks - pidavat ära harjuma, kuigi ma ei mõista, kuidas niisuguse ajuvabadusega üldse on võimalik harjuda... Seerud kisavadki juba, et liiga palju räägime omavahel eesti keeles. Oleme isekeskis loomulikult selle nõudmise persse saatnud, kuigi mõneti võib neil muidugi õigus olla, sest kui keelt ei oska, siis ei saa sinust ka mingit mehaanikut. Tehnika värk ikkagi. Aga kuidas ma Märdi või Franksiga võõras keeles suhtlen? Lollakas peaksin olema, kui sellisele vaimsele despoodile allun. Meid, eestlasi on ikkagi rohkem. Ja ega nende peale, kes venestumisega esihooga kaasa kipuvad minema, ülejäänud hea näoga ei vaata. Põlastan minagi mõningaid aktiviste. Mart ongi juba taoliste kohta välja mõelnud noriva küsimuse, et "Что? Уже сержантом хочешь стать?!"****

____________________________

* "eeskujulik" teki heitmine (kõiki roppusi ka ei saa tõlkida!)
Enne raudkoikust välja kobimist pidi teki koos linaga viskama üle jalutsis asuva torust kaare rippu, et madrats hingata saaks.

** Lenini tuba - "eriline pühapaik" NA-s kõikidele sõduritele. Sinna ei sisenetud iialgi peakattega (mujal kasarmus oli see täiesti lubatud). Seal võis ajalehti ("Правда" "Красная Звезда" ...) ja raamatuid lugeda, õppetööd korraldada või vabal hetkel kirja kirjutada. Duhhidele muideks ideaalne koht seal peetavatel poliitloengutel enese väljamagamiseks. Kui tuba suutis mahutada patareijao rahvast (30-50 in), siis oli lenkomnatas ka televiisor. 
Ruumipuudusel asus teler aga tihti kasarmu koridori otsas. Selle aparaadi kaudu edastati õppeväeosades kursantidele igal õhtul kell üheksa poliitbüroo tähtsaid teateid ehk siis korraldati kõigile kohustuslik telesaate "Vremja" jälgimine. Jällegi väga magus pooltund või lausa 45minutit kasulikku aega krae õmblemiseks või kirja kirjutamiseks.

*** Magama ja äratus 45 sekundi sees ehk siis mitte ainult voodist välja saamine ja riietumine, vaid ka lahtiriietumine ja voodissepugemine 45 sek.-i  jooksul (see viimane käib tegelikkuses kiiremini ja raskusi ei valmistanud)

**** Misasja? Kas tahad juba seersandiks tõusta?

Lätlastel sel pildil samuti kasutusel triibusüsteem, kuigi pisut teisem.
Sängid kaasaegsema raamiga ning puudub madratsi servade kantiajamise tobe maania.
Vene armees olid suurte kappide asemel madalad hallid tumbotškad ja taburetid.

Kümne aasta tagune loengutuba Adažis.
Erinevus lenkomnataga vaid mööblis, puust valmistatud Lenini peakolu- ja pikkade laudade puudumises.

Täna ei ole enam tarvis püksirihmaga segisteid läikima lüüa.
Ka riided saavad vajadusel automaatiliselt pestud.
Enne Läti iseseisvumist oli iga valamu kohal vaid üks kraan ja sealt sai tellida üksnes külma vett.
Kauem teeninud seltsimehed omasid õigust ohvitseride teadmata radikast õhutuskraani kaudu leigemat ämbrisse niristada, et šampooniga uhkeldades pead pesta.
Duhhidele oli selline privileeg ilmselgelt lubamatu.