Prisjaga.

Viimane nädal utšebkas algas vähikäiguga. Esmaspäeva hommikul jäin väheke kauemaks kasarmusse pidama ja kamandati koos teiste kursantidega jälle juba läbikäidud radu tallama. Riiulitest haarasime õlale gaasimaskid ja relvaruumist juba tuttava AK ning padavai metsa alla taktikaharjutusi tegema. Vaheldumisi jooksmist, kõndimist, mahaviskumist ja roomamist. Seda kõike koos maskidega ja ilma. Ikka вспышка с лева, вспышка с права koos maski pähetõmbamisega kuni nõrkemiseni. Ime veel, et nende lontidega laulda ei kästud. Õhtupoole saime paradkad kätte ja õmblesin kohe ka pagunid-värgid külge. Tehti pilti kah.

Liikluse kordamine edeneb jõudsalt. Lahendasime aparaatide taga teste, aga tuleb välja, et aparaadid on lollid. Valesti programmeeritud. Pakazuha värk järjekordselt – õppetööks neid kasutada ei kõlba ja nii jätkame juba vanal tuntud meetodil, pliiats ja paber, plussid ja miinused.
Sõita oleme ka juba rohkem saanud. Peale polügooniteede selgekssaamist toodi meid maanteele ja asulatesse üle. Näeb üle hulga aja ilma ja inimesi. Oma marsruudil liigume Tallinna maanteel Adažist Saulkrasti ja sealt läbi metsa väeossa tagasi. Kuradima ilus on autoaknast merd vaadata. Meri on mulle alati vabadust tähendanud, nii ka nüüd. Tuletab suviseid seiklusi ja Lemme randa meelde.

Autoks on kuudiga san.tšasti Gaz-66. Eks see gazik nats murelikuks teeb, sest kui 500-kildi marsi ka sellel peaksin läbima, siis hilisem auto peale saamine kujuneb võrdlemisi problemaatiliseks. Väeosas on neid ju ainult üks.

On 1989. aasta 29. jaanuar ja väeosas algab suur pidupäev. Avatakse väravad ning neist voorib hommikust peale sisse ohtralt tsiviilinimesi. Emad-isad tervitavad kaisutades omi poegi, aga seda kohtumisrõõmu ei lubata kaua nautida.

Polk rivistatakse platsile, küllatulnud emad-isad-sugulased seisavad mändide all murul ja vaatavad, kuis nende võsukestel piduliku kodumaale antava vandetõotuse ettelugemine läheb. Ilm on kevadiselt päikseline. Ükshaaval astuvad AK-dega relvastatud võitlejad rivisammul oma üksuse ette, keeravad kannal ringi ja neile antakse kätte punased kaaned, millede vahele on kinnitatud paber vandetõotuse tekstiga. See tuleb valjult ette lugeda. Ei pääse minagi sellest valskusest. Keegi ei pääse, kuigi me kõik ju teame oma hinges kõige paremini kui tõsiseks või naeruväärseks keegi käsilolevat toimingut peab.

Lõpuks marsime kaks korda saabastega kalki külma asfalti pekstes polgu juhtkonna ja oma vanemate pilkude alt läbi. Ühe tiiru lauldes ja teise orkestri poolt esitatava kuulsa "Прощание славянки" marsi saatel. Eileõhtune platsil lapiga viimaste veelompide ämbrisse väänamine on andnud hea tulemuse. Sinelite märjakspritsimine jääb seega ära ning kohe-kohe on käes ammuoodatud aeg – vaba päev ning saame suunduda tagasi külaliste käte vahele. Kes pildistama, kes musutama, kes niisama teretama...

Istun oma isa ja emaga kasarmus, millestki rääkida nagu polegi. Lahusolek on jätnud oma jälje ja kohanemine võtab kõigil aega. Mul ei käi need asjad nii lihtsalt, et igast asjast kohe lobisema kipun. Pigem piilun, mida head-paremat nad kodunt on kaasa toonud ja selle tegevuse kõrval hakkab ka jutulõng tasapisi hargnema. Ega ühe päevaga kõike nagunii ära süüa jaksa. Magu saab nii punni, et paradkakuue nööbid vaevu kinni ulatuvad. Võtsin küll linnaloa, aga et ema ja isa on saabunud bussiga, siis ei näe me Riiga kondamisele minemises erilist mõtet. Jalutame vahelduseks niisama väeosa alleel ja lobiseme maailma asjadest. Kõige rohkem tunnen huvi muidugi Eestis toimuva vastu, aga poliitmaastik on hetkel üpriski igavas seisus. Moskva rahvusväeosasid moodustada veel igatahes ei luba ja ülejäänul pole kodumaal teenimise võimaluse kõrval minu elus hetkel suuremat tähtsust.

Õhtul võtame üheskoos jalgsimatka ette ja saadan nad Adažisse Viljandi bussi peale. Sealt tagasivantsimine ei taha kuidagi edeneda. Mõistus tõrgub leppimast olukorraga, et pean need kolm kilti üksinda läbi kõndima ja kõige tipuks end betooniga piiratud aia sisse vabatahtlikult vangi andmisega jälle karistama. Kadestan mõtteis Märti, kes oma ema mossega Uulu mõneks tunniks sauna sõitis.

- "Ahh, küll jõuan minagi kunagi. Märt läheb kevadel siit minema, aga mina jään. Võib-olla saabub õnn ka minu hoovile ja mõne teene eest on kindlasti võimalik end vabaks osta. Näiteks suvel "Rock Summerit" külastada või Jaanipäeva kodus veeta...".

Kasarmu on peale vanemate lahkumist nagu üks suur turuplats. Kõik käivad ringi, pambud mis head-paremat söödavat-joodavat täis, näpu otsas. Vahetame omavahel kodunt toodud noosi. "Kalevi" kommid ja näts on kõrges hinnas ning nende vastu saab peotäiteviisi mujalt vabariikidest pärit kaupa vastu. Õhtul pakitakse see kraam tumbotškatesse ja kui sinna enam ei mahu, peidetakse voodite allagi.
Aga peida ja varja kuidas tahad, hommikusöögilt naastes on palad puha kadunud ja poistel näod nukrad peas. Selge on see, et keegi seerudest jäi kasarmusse ja tegi puhta vuugi ning tassis kubrikutest kogutud noosi kaptjorkasse. Nüüd neil seal hea õhtuti isekeskis nosida, vanemate poolt oma lastele toodu najal salamisi pidutseda. 

Alatud värdjad!

Uni saabub teadmisega, et homme olen sellest neetud utšebka dolbajebizmist pääsenud.