Prisjaga.
Viimane nädal utšebkas algas
vähikäiguga. Esmaspäeva hommikul jäin väheke kauemaks kasarmusse
pidama ja kamandati koos teiste kursantidega jälle juba läbikäidud
radu tallama. Riiulitest haarasime õlale gaasimaskid ja relvaruumist
juba tuttava AK ning padavai metsa alla taktikaharjutusi tegema.
Vaheldumisi jooksmist, kõndimist, mahaviskumist ja roomamist. Seda
kõike koos maskidega ja ilma. Ikka вспышка с лева,
вспышка с права koos maski pähetõmbamisega kuni
nõrkemiseni. Ime veel, et nende lontidega laulda ei kästud.
Õhtupoole saime paradkad kätte ja õmblesin kohe ka pagunid-värgid
külge. Tehti pilti kah.
Liikluse kordamine edeneb jõudsalt.
Lahendasime aparaatide taga teste, aga tuleb välja, et aparaadid on
lollid. Valesti programmeeritud. Pakazuha värk järjekordselt –
õppetööks neid kasutada ei kõlba ja nii jätkame juba vanal
tuntud meetodil, pliiats ja paber, plussid ja miinused.
Sõita oleme ka juba rohkem saanud. Peale polügooniteede selgekssaamist toodi meid maanteele ja asulatesse üle. Näeb üle hulga aja ilma ja inimesi. Oma marsruudil liigume Tallinna maanteel Adažist Saulkrasti ja sealt läbi metsa väeossa tagasi. Kuradima ilus on autoaknast merd vaadata. Meri on mulle alati vabadust tähendanud, nii ka nüüd. Tuletab suviseid seiklusi ja Lemme randa meelde.
Sõita oleme ka juba rohkem saanud. Peale polügooniteede selgekssaamist toodi meid maanteele ja asulatesse üle. Näeb üle hulga aja ilma ja inimesi. Oma marsruudil liigume Tallinna maanteel Adažist Saulkrasti ja sealt läbi metsa väeossa tagasi. Kuradima ilus on autoaknast merd vaadata. Meri on mulle alati vabadust tähendanud, nii ka nüüd. Tuletab suviseid seiklusi ja Lemme randa meelde.
Autoks on kuudiga san.tšasti Gaz-66. Eks see gazik
nats murelikuks teeb, sest kui 500-kildi marsi ka sellel peaksin
läbima, siis hilisem auto peale saamine kujuneb võrdlemisi
problemaatiliseks. Väeosas on neid ju ainult üks.
On 1989. aasta 29. jaanuar ja väeosas algab suur
pidupäev. Avatakse väravad ning neist voorib hommikust peale sisse
ohtralt tsiviilinimesi. Emad-isad tervitavad kaisutades omi poegi,
aga seda kohtumisrõõmu ei lubata kaua nautida.
Polk rivistatakse platsile, küllatulnud
emad-isad-sugulased seisavad mändide all murul ja vaatavad, kuis
nende võsukestel piduliku kodumaale antava vandetõotuse
ettelugemine läheb. Ilm on kevadiselt päikseline. Ükshaaval astuvad AK-dega relvastatud võitlejad
rivisammul oma üksuse ette, keeravad kannal ringi ja neile antakse
kätte punased kaaned, millede vahele on kinnitatud paber
vandetõotuse tekstiga. See tuleb valjult ette lugeda. Ei pääse minagi
sellest valskusest. Keegi ei pääse, kuigi me kõik ju teame oma hinges kõige paremini kui tõsiseks või naeruväärseks keegi käsilolevat
toimingut peab.
Lõpuks marsime kaks korda saabastega
kalki külma asfalti pekstes polgu juhtkonna ja oma vanemate pilkude
alt läbi. Ühe tiiru lauldes ja teise orkestri poolt esitatava
kuulsa "Прощание славянки" marsi saatel. Eileõhtune platsil lapiga viimaste veelompide ämbrisse väänamine on andnud hea tulemuse. Sinelite
märjakspritsimine jääb seega ära ning kohe-kohe on käes
ammuoodatud aeg – vaba päev ning saame suunduda tagasi külaliste
käte vahele. Kes pildistama, kes musutama, kes niisama teretama...
Istun oma isa ja emaga kasarmus, millestki rääkida nagu polegi. Lahusolek on jätnud oma jälje ja kohanemine võtab kõigil aega. Mul ei käi need asjad nii lihtsalt, et igast asjast kohe lobisema kipun. Pigem piilun, mida head-paremat nad kodunt on kaasa toonud ja selle tegevuse kõrval hakkab ka jutulõng tasapisi hargnema. Ega ühe päevaga kõike nagunii ära süüa jaksa. Magu saab nii punni, et paradkakuue nööbid vaevu kinni ulatuvad. Võtsin küll linnaloa, aga et ema ja isa on saabunud bussiga, siis ei näe me Riiga kondamisele minemises erilist mõtet. Jalutame vahelduseks niisama väeosa alleel ja lobiseme maailma asjadest. Kõige rohkem tunnen huvi muidugi Eestis toimuva vastu, aga poliitmaastik on hetkel üpriski igavas seisus. Moskva rahvusväeosasid moodustada veel igatahes ei luba ja ülejäänul pole kodumaal teenimise võimaluse kõrval minu elus hetkel suuremat tähtsust.
Õhtul võtame üheskoos jalgsimatka
ette ja saadan nad Adažisse Viljandi bussi peale. Sealt
tagasivantsimine ei taha kuidagi edeneda. Mõistus tõrgub leppimast
olukorraga, et pean need kolm kilti üksinda läbi kõndima ja kõige
tipuks end betooniga piiratud aia sisse vabatahtlikult vangi
andmisega jälle karistama. Kadestan mõtteis Märti, kes oma ema mossega
Uulu mõneks tunniks sauna sõitis.
- "Ahh, küll jõuan minagi
kunagi. Märt läheb kevadel siit minema, aga mina jään. Võib-olla
saabub õnn ka minu hoovile ja mõne teene eest on kindlasti
võimalik end vabaks osta. Näiteks suvel "Rock Summerit"
külastada või Jaanipäeva kodus veeta...".
Kasarmu on peale vanemate lahkumist
nagu üks suur turuplats. Kõik käivad ringi, pambud mis
head-paremat söödavat-joodavat täis, näpu otsas. Vahetame omavahel
kodunt toodud noosi. "Kalevi" kommid ja näts on kõrges
hinnas ning nende vastu saab peotäiteviisi mujalt vabariikidest pärit
kaupa vastu. Õhtul pakitakse see kraam tumbotškatesse ja kui sinna
enam ei mahu, peidetakse voodite allagi.
Aga peida ja varja kuidas tahad, hommikusöögilt naastes on palad puha kadunud ja poistel näod nukrad peas. Selge on see, et keegi seerudest jäi kasarmusse ja tegi puhta vuugi ning tassis kubrikutest kogutud noosi kaptjorkasse. Nüüd neil seal hea õhtuti isekeskis nosida, vanemate poolt oma lastele toodu najal salamisi pidutseda.
Aga peida ja varja kuidas tahad, hommikusöögilt naastes on palad puha kadunud ja poistel näod nukrad peas. Selge on see, et keegi seerudest jäi kasarmusse ja tegi puhta vuugi ning tassis kubrikutest kogutud noosi kaptjorkasse. Nüüd neil seal hea õhtuti isekeskis nosida, vanemate poolt oma lastele toodu najal salamisi pidutseda.
Alatud värdjad!
Uni saabub teadmisega, et homme olen sellest neetud utšebka dolbajebizmist pääsenud.
Uni saabub teadmisega, et homme olen sellest neetud utšebka dolbajebizmist pääsenud.
Kommentaarid
Postita kommentaar