Prisjagani* on nädalajagu päevi jäänud.

Saabusin just metsast. Meil on jälle mingid pomod külas. Istusime ja magasime lõkke ääres, polku minna ei tohtinud, sest seal peab olema täielik vaakum. Sõdurite koht on päeval õppustel. Kell on alles kolmveerand üks ja lõunani üle kahe tunni aega. Söömas käime välisööklas, pastojanka kasarmute juures aia taga, sest meie polgu söökla on täielikult kindralite ja muude ässade poolt hõivatud. Neil on käimas lahinglaskmised. Meie vzvood ongi lahinguväljal. Vaatavad, kuis kindralitel see tegevus edeneb ja edastavad märklaudade koordinaate. Kaheksas patarei higistab haubitsate taga.

Hiilisin kasarmusse ja see on tühi, pesin ja ajasin habeme ära. Istun koos ühe meile komandeeritud sõjakooli kursandiga leninskajas, kuulame plaadilt biitleid ja kirjutame mõlemad. Päevnik seisab postil, kaks puhkavad ja korrapidajaseeru põõnab kuskil kubrikus. Kõik on tööl või polükal ja minul on pohhui. Kuradi hea tunne! Õhtuni peaks vaba aeg olema.

Lõunal ei käinudki. Istusin selle asemel teemajas ja tegin ise endale välja. Võtsin ette kaks klaasitäit kohvi, sama palju hapukoort ja kuus saiakest ning ühe keeksi. Algul kui järjekorda seisin, nägin kohe, et kaks minu vzvoodi seerut istuvad lauas. Noh, kutsuski siis üks mind kohe enda juurde ja küsis, et kes mind tšainajasse lubas. Ma küsisin vastu, et - "Kui meil autoloeng lõppenud on ja mul vaba aeg, siis ega ometi ei jookse ma kohe teie juurde luba küsima, et kuhu ja mida tegema võin minna? Kui tahate, vestelge sel teemal kümnenda patarei seeruga!". Rohkem küsimusi sel päeval ei esitatud. Ja ei saadudki esitada, sest kogu patarei saabus polügoonilt surmväsinuna tagasi alles kesköö paiku. Olid päev otsa koos kaheksanda omadega puškasid paigaldanud, loodinud, nussinud ja neid liivasesse pinda matta üritanud. Pimedas kõmmutati paar pauku, haubitsad kargasid meeter maad tagasi, asend paiskus segamini ja sellega kogu üritus lõppeski. Enne magamaminekut tehti kõigile veel "45sek podjom-atboid", aga mina sellest osa ei võtnud. Lesisin ja muhelesin endamisi, kuniks uuesti uinusin. Äratus oli hommikul alles seitsmest.

Täna oli lühike loeng, kõigest tund aega. Peale seda algas физподготовка. Jooksime ja pärast võimlesime kangil. Peab ütlema, et need teemaja ringid on hakanud halvasti mõjuma. Kaalu on juurde laekunud ja justkui selle kinnituseks läksime autojuhtide pundiga peale sportgorodokis rabelemist jälle tšainajasse. Ostsin paki piima, neli kohukest, kuus saiakest ja ühe jäätise. Lisaks käisin veel söömas kah. Hundiisu.
Et on reede õhtu, siis on ka noorte autojuhtide õppekogunemistega selleks nädalaks ühelpool. Ees ootab tuim kasarmuelu utšebkas. Igale matsile on kätte antud AK-74 ja käib nende torude, lukkude, gaasikolbide ja muude mehhanismide kibe pedereerimine. Varutud on suured rullid paberit, mida siis puhastamiseks saab kasutada. Nühid ja kaabid, õlitad sisse ja nühid-kaabid uuesti. Paned relva kokku, lõgistad lukuga paar korda edasi-tagasi, osandad ja kui kontrollpaberile jääb musti jälgi, hakkab kogu pedereerungi protsess jälle otsast peale... Lahe ikka noh!
Peale lõunat käisime neist samadest mänguasjadest laskmas. Iga mees sai kolm valangut teha. Ma usun, et see vist jääbki nüüd viimaseks korraks, kui päris päriselt kalašnikovist tuld saab antud. Eelmine paugutamine toimus keska ajal, Väluste polügoonil. Isegi seal anti rohkem padruneid läbi klõpsutamiseks. Ja punkte loeti kah. Sain tookord kolme üksiklasku tehes 26 silma, siin aga vuristasid oma üheksa padrunit kuskile polügooni tühjusesse teele, tõusid püsti ja oligi harjutus tehtud. Sõber ootas juba järjekorras...

Hommikul kiirustas patarei jälle kuskile minema. Labidad selga ja aidaa... Me Kauriga hiilisime sellest hullumeelsusest kõrvale, tegime, et on kümnenda juurde asja. Tegelikult käisime seal peaaegu ära küll, aga et polgus oli juba paras vaikus, siis leidsime endilegi ühe salajase nurgakese, kus istuda, poest ostetud küpsiseid limpsiga nosida ning elu üle mõtteid veeretada. Poes kohtasime ka ühte pool aastat vanemat selli, kes Urali peal sõiduõpet annab ja nii me nüüd kolmekesi peaaegu lõunani mitte midagi tehes muljetasimegi.

Peale lõunat pean hakkama polgu narjaadiks valmistuma. Taas tuiskab kes katlamajja, kes sööklasse, kõik triigivad ja viigivad endid, aga minul on seekord õige magus koht ees ootamas.

Tunnen end justkui poisike kommipoes. Õige – homme päeval tehakse teemaja lahti ja minu ülesandeks on seal päev otsa korda pidada. Kahekesi mingi armeenlasega lähme, aga et too on täiesti umbkeelne, siis seeru ütles kohe, et tema koht on nõudepesus ja nii teemegi.
Hommikul on kasarmus äärmiselt vaikne. Mul on pikalt aega, et rahulikult ärgata, habet ajada, söömas käia ja lenkomnatas jällegi biitmusa taktis mõned kirjad vorpida.

Kell üksteist olen teemajas.

Ega siin kerge ei ole. Kõik söövad ju nagu põrssad, aga lauad tuleb puhtad hoida. Vahetpidamata saan kasutatud klaase-taldrikuid pesusse toimetada, kus aara muudkui küürib ja kuivatab...

Kell kolm on pidu läbi. Kõik. Jääb veel lauad lõplikult pesta, toolid üles tõsta ja põrand küürida.
Kõige kurvem pool on aga see, et kogu kaup on ka praktiliselt läbi müüdud. Olin ju lubanud omi poisse saiakeste-keeksidega kostitada, aga mida pole, seda enam pole...
Müüjamutil on õnneks niipalju kuskile salaja nodi varutud, et saan kotitäie karamellkomme ja iiriseidki poistele närimiseks viia. Loetud sekunditega on kõik see magus haihtunud.

____________________
*Присяга - sõduri pidulik tõotusvanne NA-s.
Sel päeval toimus pidulik rivistus. Paljudele noorsõduritele tulid vanemad külla ja väeosa oli neile kõigile avatud.