Prisjaga.
Viimane nädal utšebkas algas vähikäiguga. Esmaspäeva hommikul jäin väheke kauemaks kasarmusse pidama ja kamandati koos teiste kursantidega jälle juba läbikäidud radu tallama. Riiulitest haarasime õlale gaasimaskid ja relvaruumist juba tuttava AK ning padavai metsa alla taktikaharjutusi tegema. Vaheldumisi jooksmist, kõndimist, mahaviskumist ja roomamist. Seda kõike koos maskidega ja ilma. Ikka вспышка с лева, вспышка с права koos maski pähetõmbamisega kuni nõrkemiseni. Ime veel, et nende lontidega laulda ei kästud. Õhtupoole saime paradkad kätte ja õmblesin kohe ka pagunid-värgid külge. Tehti pilti kah. Liikluse kordamine edeneb jõudsalt. Lahendasime aparaatide taga teste, aga tuleb välja, et aparaadid on lollid. Valesti programmeeritud. Pakazuha värk järjekordselt – õppetööks neid kasutada ei kõlba ja nii jätkame juba vanal tuntud meetodil, pliiats ja paber, plussid ja miinused. Sõita oleme ka juba rohkem saanud. Peale polügooniteede selgekssaamist toodi meid maanteele ja asulat